Kuidas me õpime uusi teadmisi ja oskusi?

11 Feb

On olemas asjad, mida me teame, et teame; asjad, mida me teame, et ei tea; ja kõige keerulisemad – asjad, mida me ei tea, et me ei tea.

Õppimine on üks inimkonna fundamentaalseid võimeid, mis võimaldab meil kohaneda, areneda ja lahendada keerulisi probleeme. Aju kohanemisvõime, mida nimetatakse neuroplastilisuseks, on õppimise aluseks. Kui osaleja õpib uut oskust või omandab keeruka teadmise, muutuvad vastavad ajuosad aktiivsemaks ja tugevnevad seal paiknevad sünaptilised sidemed. Kui teema on liiga lihtne, ei pea aju aktiivselt tööle hakkama, mis tähendab, et luuakse väga vähe uusi neuronaalseid ühendusi. Vastupidi, keerukad ja väljakutsuvad õppimisülesanded, mis nõuavad aktiivset osalemist ja kriitilist mõtlemist, ergutavad aju oluliselt suuremal määral.

Seega ei ole õppimine alati sirgjooneline ega meeldiv protsess. Tihti kaasnevad sellega ebamugavustunne, kognitiivne pingutus ja isegi frustratsioon. Miks mõned olukorrad, mis näivad lihtsad ja inspireerivad, ei pruugi tegelikult jätta püsivaid teadmisi, samas kui keerukamad ja väljakutsuvamad õppimiskogemused tagavad sügavama arusaamise ja pikaajalise kasu?

Situatsioon 1. Koolituspäeva lõpus tunneb osaleja, et õppis palju. Koolitaja oli inspireeriv ja esitas palju uut infot. Meetodid olid kerged ja arusaadavad, teema tundus loogiline ja lihtne. Osaleja lahkub rahulolevalt, teadmisega, et sai palju uut infot.

Situatsioon 2. Teises situatsioonis tunneb osaleja päeva lõpuks, et käsitletud teemad olid tema jaoks keerulised. Ta pidi pingutama, et mõtestada keerulisi kontseptsioone, ning mitmed esitatud küsimused tekitasid rohkem uusi küsimusi kui vastuseid. Koolitus oli tema jaoks väljakutse ja tundus, et lahendamata küsimusi jäi õhku.

Kumb õppis rohkem?

Kuigi esimese situatsiooni osaleja tunneb end pärast koolituspäeva rahulolevana, võib see rahulolu viidata niinimetatud „õppimise illusioonile“. Kergelt ja sujuvalt omandatud teadmised võivad anda osalejale tunde, et ta õppis palju, kuid tegelikult võib see tähendada, et teema ei olnud piisavalt väljakutsuv ega stimuleerinud sügavat mõtestamist. Uuringud on näidanud, et kui midagi tundub liiga lihtne, võib tegelik õppimine olla pealiskaudne ja teadmised ei kinnistu pikaajaliselt.

Teise situatsiooni osaleja, kes koges raskusi ja pidi pingutama, oli tõenäoliselt sügavamas õppimisprotsessis. Uued ja keerulised kontseptsioonid, mille mõistmiseks tuli teha vaimset tööd, tõid kaasa sügavama ja püsivama õppimise. Seda protsessi, kus keerulise teema seedimine tekitab ajutisi ebakindluse hetki, nimetatakse kognitiivseks pingutuseks – ja see on sageli tõhus õppimise märk.

Miks just tema õppis rohkem?

Oluline on mõista, et õppimise käigus ei ole eesmärk ainult info omandamine, vaid ka selle tõlgendamine, korrastamine ja sidumine teiste teadmistega. Kuigi see protsess võib tunduda ebamugav ja väsimust tekitav, on see õppimise seisukohast äärmiselt tõhus. Kognitiivse pingutuse ja väljakutsete ületamine soodustab sügavat õppimist. Teise situatsiooni osaleja oli sunnitud rohkem töötlema ja struktureerima uut teavet, lahendama avatud küsimusi ja siduma uued teadmised oma varasemate teadmistega. See protsess on ajule stimuleeriv ja aitab tekitada uusi sünaptilisi ühendusi, mis kinnistavad teadmised pikas perspektiivis.

Seega, õppimise seisukohalt ei ole alati oluline, kui palju infot esitatakse või kui inspireeriv tundub koolitus. Tõeline õppimine toimub siis, kui osalejale on esitatud intellektuaalne väljakutse ja ta on sunnitud tegelema uue teadmise aktiivse mõtestamisega.

Pikaajalise väärtuse loob just selline õppimine, mis nõuab vaimset pingutust ja pidevat reflekteerimist.

Olulised süvaõppimise meetodid on näiteks:

Küsimuste esitamine ja vastuste otsimine: avatud ja keerukad küsimused sunnivad osalejat mõtlema ja otsima seoseid. Need küsimused võivad esialgu tekitada frustratsiooni, kuid see viib sügavama mõistmiseni.
Probleemipõhine õppimine: kui osaleja lahendab reaalseid või simulatsioonipõhiseid probleeme, peab ta rakendama oma teadmisi ja arendama uusi lahendusi. See protsess aktiveerib mõttemustreid ja loob tugevamaid seoseid.
Tagasiside ja refleksioon: regulaarne tagasiside aitab osalejal mõista, mida ta juba teab ja millised valdkonnad vajavad rohkem tähelepanu. Refleksioonivõime aitab mõtestada õpitu pikaajalist tähendust.

Tõhus õppimine ei tähenda kiiret ja pingevaba teadmiste omandamist, vaid keerukate probleemide ja kontseptsioonide lahendamist, mis nõuavad kognitiivset pingutust ja kriitilist mõtlemist. Kognitiivne pingutus, mida võib esmapilgul pidada raskuseks, on tegelikult aju arenguks ja sügavamate teadmiste kinnistamiseks hädavajalik.

Seega õppiva organisatsiooni vaates on oluline töötajate õppimisteekonna toetamiseks kasutada meetodeid, mis ergutavad aktiivset õppimist. Lõppkokkuvõttes loovad just need "keerulised" õppimiskogemused aluse pikaajalistele ja sisukatele teadmistele ja oskustele.